Ei mingist seiklushimust näha võõrast maad, ei mingist kaalumata kergemeelsusest jätnud kümned tuhanded eestlased maha oma kodumaad, ei mingist sisemisest tahtest tulnud nad siia Saksamaale. Kas peaksime nüüd muutuma inimesteks, kes ei taha ega julge enam midagi tulevikult oodata?

Ei! Kuigi ma olen pidanud läbi elama oma lootuste täieliku kokkuvarisemise, kuigi meie unistusteloss ei ole osutunud kuldakendega hooneks, vaid osale meist – majaks, kuhu hirm vahib sisse uksest ja aknast; osale – muldonniks Sarmaatia lagendiku määramatus piinapõrgus; osale – pagulase murest ja koduigatsusest täidetud toakeseks. Eesti rahvas on jagatud kolme võõrasema vahel – hirmu, vägivalla ja kodutuse vahel.

Me siiski usaldame tulevikku!

– Väino Kaldma