Triin Soometsa üheksas luulekogu „Varjatud ained” on autorile omaselt kirglik, kehaline, jõuline ja teadvuse hämaraid soppe puudutav, luulekeel isikupärane, intensiivne ja veidi ohtliku hõnguga.lihtsaks on vaja saadaükskõik kui keerulist kaudukummel koduõuelja kruusateevälja mõeldaunustada intelligentidest vanemadkes oskasid kõike keeruliseks tehakeskenduda näiteks kahtlemiselemilles on küsimusselles on ka vastuskõik(lk 72)