Jutustus ühe naise pinevatest eluhetkedest...

-

Eve hakkas karjuma. Ei, ta hakkas röökima. Ta vabises üle keha ja kõrist kostus jõuetuid, talle endale võõraid möirgeid. Siis seoti ta ühe käega puu külge. Teine jäi hetkeks vabaks, Eve püüdis taskust telefoni haarata. Korraks tekkis kähmlus, kui teda siduda tahtev mees Eve vaba kätt tahtis haardesse saada. Siis vabanes hetkeks ka teine käsi. Eve tahtis joosta, kuid ta lükati pikali. Mees lohistas ta ühe peenema puu juurde ja sidus nüüd naise mõlemad käed puutüve külge kinni. Nüüd nägi Eve meest ennast. Pikk turd mees, imelik madrusemüts peas, päikeseprillid ninal, väike vunts ees. Mees oli kinnastega. Nüüd võttis ta taskust püstoli ja pani Eve nina alla. Sa teed selle ära, see on mu elukindlustus. Teed selle ära ja siis läheme mõlemad minema sina oma koju ja mina oma koju. Sa lased selle libu maha.