Stephen Crane ei elanud kolmekümneaastaseks. Siiski jõudis ta hämmastavalt palju. Loomulikult ei suutnud noor kirjanik muneda ainult kuldmune - leiva ja selle kõrvase tagas eelkõige lehemehe viljakus. Samas pole kahtlust, et XIX sajandi lõpukümnendi ameerika kirjandus oleks märgatavalt vaesem, hallim, provintslikum, kui sealt puuduksid Stephen Crane'i «Vapruse punane pitser» ja «Maggie», tosin ta paremat jutustust, tüse kimp ta luuletusi. «Vapruse punane pitser» toimib mitmel tasandil. Esiteks on see Henry Flemingi nimelise nooruki mehekssaamise keeruline, vastuoluline ja vapustav lugu, käsitatav kelle tahes küpsemisena, eneseleidmisena, oma vastutuse ning kohustuste tunnetamisele jõudmisena. Teiseks kaardistab romaan noorsõduri esimesi tuleristseid, ta lakkamatuid pendeldusi uljuse ning arguse, hirmude ning vapruse vahel. Crane'i puhul on rõhutatud, et ta lõi vabatahtliku reamehe näol esimest korda ameerika sõjakirjandusse Everyman'i, tolle mutri või kruvikese suures masinavärgis, kes ise ei otsusta, ei näe ega mõista suurt mängu, kuid kelle käitumisest oleneb lõpptulemus. Kolmandaks esitab «Vapruse punane pitser» Ameerika kodusõja ühe tegelikult toimunud lahingu üldistatud, kuid samas ajastutruu ning detailitäpse kirjelduse, mis on, tõsi küll, nähtud ning kogetud «rohujuure tasandilt», ilma katseta haarata ning mõista tervikut.

Tõlkija järelsõnast