Elas kord kakskümmend viis tinasõdurit. Nad olid kõik vennad, sest nad olid sündinud vanast tinalusikast. Nad hoidsid püssi õlal, nende silmad vaatasid otse ette; ja seljas olid neil nii kenad puna-sinised vormirõivad.

Ainult üks oli teistest veidi erinev, sest ta oli ühe jalaga. Ta oli valatud viimasena ning tina enam ei jätkunud. Hoolimata sellest seisis ta oma ühel jalal niisama kindlalt kui teised kahel, ning tema ongi see, kellest sai meie loo kangelane.