Oli kord maailmas kakskümmend viis tinasõdurit. Kõik nad olid ühe ja sama ema - vana tinalusika pojad ja niisiis lihased vennad.

Kakskümmend neli sõdurit olid täiesti ühesugused, kuid kahekümne viies oli ühe jalaga. Ta valati viimasena, ja tinast tuli pisut puudus. Muide, ka ühel jalal seisis ta niisama kindlalt kui teised kahel. Just selle sõduriga juhtuski see tähelepanuväärt lugu, millest ma teile kohe jutustan.

Suures formaadis ja kõvemast paberist kaaned.