1962. aasta kevadel tappis János Hábetler noorem vanarauahoovis ühe abitöölise. Et ta ei anna mõrva kohta ühtki seletust, ajendab see autorit otsima kuriteo motiive. Ta kogus andmeid, reastas sündmusi ja pani kõik materjali kirja. Nõnda sündis lugu ühest ungari töölisperekonnast, mis algab juba enne peategelase sündi, János Hábetler vanemaga Esimese maailmasõja ajal, tema abiellumisega. Hábetleride perekond pole ei sotsiaalselt ega poliitiliselt kindlaloomuline, nende elukäik on kirju ja selles on palju juhuslikku, isegi kaootilist. See on «väikeste inimeste» igapäevane rabelemine puudusega, tülid, õnnetused, vintsutused ajaloo keeristormides. Autor jutustab neist rohmakalt, sagedasti rutakalt üle libisedes. Ta ei süvene eriti ka noore János Hábetleri psühholoogiasse, ei püüa rõhutada hilisemat mõrva õigustavaid momente. Kuid noor János kerkib siiski esile tugevates kontuurides kui sügavasti kiinduv, ägeda õiglustundega ja sirgjooneline inimene. Romaan «Vanarauahoov» on auhinnatud Attila Jozsefi preemiaga, ilmunud Ungaris viies trükis ja teda on tõlgitud 12 keelde. Romaani instseneeringu on lavastanud mitmed Ungari teatrid.

-

Ungari keelest tõlkinud Edvin Hiedel.

-

Trükitud 20 000 eks.