AGA MEIL ON EESKUJU ...

Kui ka teised virisevad ja värisevad, neavad ja torisevad, siis meie teame kindlalt, et ilmas on vähemalt üks, kes sellest kõigest välja ei tee. Üks, kes lihtsalt elab oma elu ja kastab oma lõppematu armastusega ning vahel puudutab ehk terava torkegagi kõiki, kes temaga kokku puutuvad. Üks, kes teab, et oluline on elada oma elu nii, et oleks, millele kunagi hiljem tagasi vaadata ja mille üle uhkust tunda. Imekspandav on see visadus, millega ta oma mõtted paberile seab. Imekspandav on see puhtast südamest tulev headus, mida on temas lihtsalt nii palju, et jätkub ka teistele jagamiseks.

Tundes rõõmu loomisest ja loomingust, õpetab ta seda elustiili läbi oma värsiridade, jutukeste ja laulusalmide ka meile.

Meile, kes me ikka aega leiame, vana raamatu kapist välja võtame, selle tolmust puhtaks pühime ja laseme ammu põrmuks pudenenud sulel end veel kord unistustesse viia.

See eeskuju on meie vanaema Mari.

Mari pojapoeg Andres