Koledad kuuldused ujusid vihmapilvedena linna kohal ja puistasid igaühele kleepuvaid musti mõtteid pähe. Ehkki nad olid oma silmaga näinud, kuidas isa teiste hulgas sadamasse läks, tuli Mirjamile ühtelugu hipodroom ette. Mehed seisid platsi peal kobaras koos nagu mesilassülem. Nad ei saanud hipodroomilt välja, sest ümberringi põles plank. Ega vanad ilmaasjata rääkinud, et linn on tulerõnga sees.

Ühel hommikulolid sireenide kurgud suurest huilgamisest kähedaks kulunud ja nad jäid vakka. Välisuks põrna tas. Keegi tuli trepist üles.

Kes seal isa sammudega astub?

Isa seisis uksel, märg särk vastu ihu ning püksipõlv lõhki.