Mihkel Veske lüürikuna.

Mihkel Veske elutöö kaaluvam osa kuulub lingvistika ja folkloori valda. Ta uurimused, doktoriväitekiri, umbes 30 mitmesugust keeleteaduslikku artiklit Õpetatud Eesti Seltsi, Eesti Kirjameeste Seltsi jt. väljaannetes, on kindlustanud Veskele esimese tähelepandavama eesti keeleteadlase nime soome-ugri keelte uurimise alal. Samuti on ta Jakob Hurda kõrval silmapaistvam rahvaluule koguja ja uurija. Eks ole seegi iseloomustav, et kõik need tööd ilmusid autori eluajal, kuna aga Vesket kui luuletajat esindas ta kaasajal vaid vähenõudlik laulude vihik "Laulud viisidega" (1874). Kogu ta hilisem luuletoodang on laiali pillatud ajakirjadesse ja ajalehtedesse. Alles 1899. a posthuumselt ilmunud "Dr. Veske laulud" J. Bergmanni timetusel koondasid ta lüürikat mõnevõrra, kuna 1931. a M. Jürna ja E. Nurme toimetatud "Mihkel Veske laulud" andsid täieliku ülevaate Veske luuletoodangust. Käesoleva luulevalimiku ülesandeks on värskendada ja laiemalt tutvustada eesti rahvusliku liikumise ajastu lõpuperioodi kesksema isiku loomingut. Veske oli kahtlemata Kreutzwaldi, Koidula ja Kuhlbarsi kõrval suurema mõju ja populaarsuse saavutanud lüürik.