Meri on Eesti inimesele ikka hingelähedane olnud.

Merestiihia on poeetide paleus, kuid rannarahval on sellega hoopis vahetum side. "Meri annab, meri võtab, meri mehegi matab" - see mõtte-mahukas rahvatarkus iseloomustab ehk seda suhet üsna sobilikult. Meenutusraamat on kirja pandud töömehe käega ning erilist lihvitust ja kõrget belletristikat sellest otsida ei maksa. Selle poole polegi autor püüelnud. Oma mündi annab kirjapandule elamuste vahetus ja ehedus, soolase vee ja töövaeva maitse.

Autor, nüüdseks paraku manalateil, ei ole kutseline meremees, kuid Läänemere lainetega ikkagi sina-peal. Talle on meri andnud peamiselt isetegemise ja raskuste trotsimise rahuldust. Temalt on meri ka võtnud eeskätt oma harrastustele kulutatud maist vara.

Tema silme all on meri ka mehepoegi matnud...

Tehkem siis temaga koos mõni tormi- ja sõjamöllune reis Läänemere vetel.