«Sa kujuta ette, ikkagi toimus riigipööre. Ma saan tööd!» isal on tegemist, et juubeldust tagasi hoida.

«Joodikud ei saa ühe ega teise korra juures tööd,» on ema karm, aga temagi hääles pesitseb salajase lootuse säde.

Mirjam ei kuule seda öist juttu, tal on tegemist oma unenägudega, mis lõppeda ei taha.

Hommukupoole, kui päike kardinas kumama hakkab, näeb Mirjam tulbivälju. Palju punaseid tulpe! Isegi nende oma hoovis, kus suvisel ajal tolm kergesti teise korruse akendeni tõuseb, on aina tulbid ja tulbid...

Aga paju all, kus eelmisel päeval rippusid sinised lapitud aluspüksid, must rätik ja rebitud servadega valge palakas, on tühi. Isegi nööri pole, päris tühi. Eilset poleks nagu olnudki.