xx

päike kaob kõhklevalt saare taha

kivid on vaiksed kuid meri ei maga

tasa ta valvab mu südame üle

kiivalt ta kiigutab und oma süles

mu mõtete üle laotub vaikus ja rahu

maailm enam mu meelde ei mahu

kuniks eemalt kostab õhtune kägu

taas näen silmade ees sinu ilusat nägu