Joseph d'Arbaud' (1874-1950) looming pole kuigi ulatuslik, kuid sellegipoolest on teda nimetatud suurimaks provansi kirjanikuks pärast Frederic Mistrali, oma põlvkonna feliibrite hulgas täiuslikemaks poeediks ja provansi XX sajandi proosa rajajaks. D'Arbaud' loomingu tähendust tulebki hinnata Provence'i kontekstis, oma keele- ja kultuuriidentiteedi eest võitleva vähemusrahva ajaloo kontekstis; Prantsusmaa pealinna kirjanduselu ja selle moevooludega pole tal midagi ühist. Joseph d'Arbaud'l õnnestus oma pikem jutustus «La Bèstio dóu Vacarés» («Vacarési Peletis») avaldada 1926. aastal Pariisis Grasset' kirjastuses. Raamat saavutas kohe suure menu nii Provence'is kui kaugemalgi.