Näidendis «Vabaduse esimene päev» (1959) kujutab autor üksikisiku eetiliste tõekspidamiste paratamatut sõltuvust ühiskonnast ja sotsiaalsest võitlusest.

-

Draama peategelane, saksa vangilaagrist vabanenud ohvitser Jan, otsustab vabaduse esimesest päevast käituda vaba inimese vääriliselt, mõistes selle all abstraktse humanismi põhimõtete rakendamist. Draama lõpul aga veendub Jan oma moraalse juhtmõtte ekslikkuses ja saab aru, et teose algul esitatud küsimusele – mida teha kättevõidetud vabadusega – on ainult üks vastus: vabaduse esimesest päevast peale tuleb asuda vabaduse kaitsele vabaduse vaenlaste vastu.