Hammaste taga, kummalgi pool hiigelsuurt soomuskilpidega kaetud pead, olid silmad, kumbki inimpea suurune ja kaitstud luuketastega. Need silmad vahtisid Martinit tardunud, halastamatu pilguga. Martinile tundus, et nende omanik luges teda omaks, nagu papagoi peaks omaks puuri sattunud kanepiseemet. Pea taga sirutus määratu kalataoline keha, soomushari piki koletut selga.

Kuid kõige hirmsam oli ta värv. Ta oli valge nagu surnu – kriitvalge pikkade, nokataoliste lõugade otstest kuni vee all aeglaselt liikuva sabani.