„Pariisi ülikooli õppejõud, legendaarne Vahur Linnuste on kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel saatnud Pariisist iseäranis Skandinaavia lehtedele arvukaid artikleid tolleaegsest teatrist ja näitekirjandusest, mis torkasid silma kompetentse ja elegantse käsitlusega, tabades ühtlasi ära kõike, mis uus moodne ja oluline. Nüüd on ta need publikatsioonid koondanud ühte raamatusse /--/, mida lugedes kerkib meie ette peaaegu kogu teatriuuendus. /--/

Tegemist on peaaegu teatriuuenduse entsüklopeediaga.

Kas see pole vananenud? Ei, sest postmodernismiajal ei vanane peaaegu miski, omandades oma koha klaaspärlimängus. Kogu see teater eksisteerib praeguse teatri all ja taga intsensiivselt edasi, olles kõike nüüd toimuvat mõjutanud. Kuid ka otseselt: tegemist on autoriteetidega, kellest „paremaid“ tihti polegi enam leiutatud ja keda lavastatakse ja tsiteeritakse edasi.“ (Mati Unt)