Tõnis Tootseni luulekogu "UTTU" käib kaduviku ristteid, kus kohtuvad elu naljakus ja kiskjalikkus, talveööde morbiidsus ja pähe lööv päike, hinge sõtkuv rutiin ja äkki vallanduv vabavool...

oo

oleme korduvalt kohtunud

muidugi ei mäleta

mäluaukudes saimegi

l ä h e m a l t tuttavaks

katkenud mõttelõngas

naerukrampides

unetus unes

oos

igas hetkes

kus sind ja mind

on ühevähe

noh ega midagi

aevastades näeme

aevastades tõesti näeme

korraks