Helena Anhava (sünd. 1925) kõnetab meid intiimselt vaiksel, selgel keelel ning otsesõnu, tema read ei kanna ehteid. Ta ei mängi vormiga, ei rända luulelistel maastikel. Ta räägib inimesest tema igapäevas, suhetes ligimesega, loodusega, ühiskonnaga, iseenesega. Räägib äratundmise ilust ja valust. Inimolemuse paradoksidest. Elust. Surmast. Mis teeb selle «argise asja» kummatigi avaralt lüüriliseks ja aforistlikult tabavaks, on ääretult tundlik nüansimeel, võime olla silm ja kõrv kõige ümbritseva suhtes – «olla nahatu, nii et sosingi lõikub sügavalt hinge», nagu ütleb Jarkko Laine. Võime väärtustada hetke. Käesolev kogumik esitab läbilõike autori 8 luulekogust, s.o. aastaist 1971-1997. Helena Anhavat tuntakse ka kuuldemängude autorina ja teeneka tõlkijana (vahendanud nii luulet kui proosat, muu hulgas Solveig von Schoultzi, Bo Carpelani ja August Strindbergi loomingut); autorikogude ja antoloogiate koostajana ning toimetajana. Ka tema enda luule valikkogud on ilmunud rootsi ja norra keeles. On pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.