Järgmisel päeval pärast teejoomist jalutas Poiss üles mööda kriidist jalgrada, mis viis kõrgeima künka tippu. Kohale jõudnud, leides ta tõepoolest eest lohe, kes oli end laisalt koopaesiselel murukamarale välja sirutanud. Sellest paigast avanes suurejooneline vaade. Paremal ja vasakul penikoormate viisi lainjaid künkaid, ees org kobaras taludega, sellel hargnevad valged teed, mis looklesid läbi vijapuuaedade ja hoolikalt haritud põldude, ning kaugel eemal, silmapiiril, virvendasid vanad hallid linnad. Jahe tuuleiil mängles rohus ja hiigelsuur hõbedane kuu valgustas kaugeid kadakaid. Polnud mingi ime, et lohe näis olevat rahumeelses ja rahuolevas meeleolus.