Ma millimallikas olen,

kes vahel peatub kivil,

kuub kulunud, värve pole

ja ammugi tõrjutud rivist.

Aeg muudab toone ja kuju

mu meelest ka kaldajoonel,

kes merest eemale ujub,

see leiab maa kullasooned.

Sain aru ja üsna noorelt,

et lained on merede mäed,

kust langesin nagu voorelt

ei tea kelle tahtel või väel.

Kuid sooja hoovuse saatel

niikaua hulpisin ringi,

kuni veeribalt ja saartelt

veel tuluke vastu plinkis.

See jagas usku ja lootust,

et elu on maal ja merel

üksainus lõputu ootus

ses looduse suures peres.

*

Nüüd kannan kupli all kaasas

üht ristimärgiga telge

ja loodan -- eks tuuleke tasa

vee hoiab mu ümber selge.