Käesoleva kogumiku algseks ambitsiooniks oli ülevaade 1990. aastate Eesti kunstielust, selle põletavamatest probleemidest. J.J. Winckelmannilt pärit ajalooteadusliku optimismiga arvasime, et nüüd paneme asjad kirja «nii nagu nad tegelikult olid.» Kogumik on kirjutatud kahasse sotsioloogide, semiootikute, psühholoogide ja kunstnikega. See annab mõista, et kunstiajaloo meetod on hetkel sama raskelt määratletav, kui tema objektki. Kõnealune künend kiirgab küsimusi, mis peegelduvad ühelt probleemilt teisele ja teemalt teemale ning sobivad motoks kogu dekaadile. Mõned neist on loodetavasti ka käesolevate kaante vahele jõudnud.