2010. Viis kuud pärast kirgliku suhte algust abielluvad pööraselt armunud Carrie ja Johan Tai rannas. Kirurgiaresident Carrie teab, et tegutseb endale mitteomase impulsiivsusega, aga õnneuimas ta sellest ei hooli. Kui pulmapidu on öötundidesse veninud, saabuvad randa relvastatud mehed ja vahistavad Johani. Mees keeldub Carriele selgitusi jagamast ja lõpetab suhte.

2022. Carrie elab abikaasa Robini ja kuueaastaste kaksikutega rahulikus Inglise maakohas. Carrie on arstikarjäärist loobunud ja veennud ennast, et talle piisab ema ja naise rollist. Siis leiab ta internetist artikli, millest selgub, et Johan on vanglast välja saanud – juba aastate eest. Talle meenuvad mälestused nende kirglikust suhtest, mis tekitavad kinnismõtte välja uurida, mis tookord rannal tegelikult juhtus – isegi kui tähendab oma pere ja abielu ohtu seadmist.

Ja just siis, kui Carrie arvab, et on tõele jälile saanud, tuleb rosiewalshilik pööre, kinnitades, et igaühel on midagi varjata. „Üks päev, mil olid mu abikaasa“ esitab lugejatele küsimuse, millest – ja kellest – oleksid nad nõus loobuma, et pöörduda tagasi esimese armastuse ja inimese juurde, kes nad ise kunagi olid.