Vahest terves Roolaanes polnud tookord suuremat võrukaela kui mina. Vähemalt nii nimetati mind ja vaadati mu peale ikka nii - mitte kui just korralikule noormehele, kellest oleks loodetud asja.

Selleks oli süüdi mu iseloom, mis polnud pärit selle vaikse, alalhoidliku küla õhkkonnast, kus iga korralik inimeselaps pidi tegema tööd, magama ja sööma. Siin ei tohtinud vaadelda, mõelda ega kergemeelseid lõbusid taga ajada linna kommete, raamatute, vempude ja muude sarnaste jumalavallatute asjade näol.