Enne Teist ilmasõda kaevatakse muistse Teeba lähedal Kreekas välja kuningas Oidipuse oletatav muumia. Selgub, et tragöödiate kangelane avaldab ootamatuid elumärke, kuna tema ajju on tunginud seenekultuur. Väärtuslik leid viiakse Itaaliasse Bertinoro lossi, kus korraldatakse salajane sümpoosion, et nähtuses lähemalt selgusele jõuda.

Mõistatuslikku kompleksi hakkavad analüüsima tuntud freudist Sigfried, vana trotskist Leopardo ja noor feministlik filosoof Bellevue. Arutelu juhib kummaline kunstiteadlane Mammsen, kes täidab mingi kõikvõimsa variordu tahet. Kuigi olukorda jälgivad fašistid eesotas diktaator Mussoliniga, näib õhkkond kohati üllatavalt vabameelne. Siiski arnevad sündmused, nagu vahel kombeks, samm-sammult üha meeletumaks.

Viivi Luik ütleb kirjandusteadlase Arne Merilai võimsa esikromaani kohta nii: „Merilai loo lugemine on osa võtmine mängust, mida igaüks mängib vastavalt oma senisele mängukogemusele. See on nagu jaht, millest osavõtja peab tundma jälgi, milleks antud juhul on varjatud tsitaadid. Selletaolised tekstid seni peaaegu puuduvad eestikeelses kirjanduses.“