Jutustuse autor sirvib elutuid päevikulehti. Kui palju muret, kui palju pisaraid ja valu peidavad need  riigiviinast läbiimbunud kollased päevikulehed. Ehk on need kirjutatud selleks, et ennast õigustada ja sõbrale solki krae vahele kallata. Ärge otsige nende ridade vahelt ühtegi konkreetset isikut. Nii nagu käitusid Riho ja Jüri, nii käitusid tuhanded teised. Ja tuhat korda alatumalt. Ükski tegelane pole siin raamatus eemaletõukavalt ebasümpaatne.  Kõik me oleme siia ilma sündinud ühtviisi puhta lehena ja võime siit ka puhta lehena lahkuda.