Mait Ando Rauna teisena ilmunud romaani «Tuline ratas» võib edukalt lugeda kui lihtsalt üht hullu lugu, ühiskonna vaimse ja psüühilise degradatsiooni kirjeldust, mille autor mängib detailijõleduste kiuste maha nukkerpoeetiliselt ja hellinimlikult mõjuva kurbmängu. Küllaltki realistlikku ent groteskini utreeritud nõukogude-eesti ainelist proosat kummastab lisaks ajuti tuntav taarausuline jumala-aula perspektiiv.

Raun liialdab groteski luues äärmuseni ja mängib oma tegelastega konstruktorikruttija järjekindlusega, ent kuidagiviisi õnnestub tal siiski jäädvustada ka inimlikku hingemaastikku, sellele omast soojust, tundlikkust ja õrnust. Raun kulutab palju ruumi tegelaste enesevaatlustele, mida iseloomustab põhjatu süüvimine oma seisundite jälgimisse-aistmisse. Omaette meisterlikuks liiniks romaanis on Selma-memme galopeeriva seniilsuse suure kaasaelamisvõimega kirjutatud lugu.

Romaani käsikiri pälvis 1995. aasta romaanivõistlusel kolmanda auhinna.