Viimase saja aasta jooksul on inimene kogunud tohutul hulgal teadmisi loodusest ja püüdnud nendesamade teadmiste abil ennenägematult jõuliselt loodust ka allutada. Me ehitame jõgedele tammisid ja viljeleme üüratutel põldudel monokultuure, üritades alatasa loodust oma tahtmist mööda vormida. Vormida nii jõuliselt, et tundub, nagu võiksime seda tehes looduse sootuks hävitada.

Raamatus „Tuleviku looduslugu“ väidab bioloog Rob Dunn, et see pole kaugeltki nii. Selle asemel et küsida, kas loodus suudab inimtegevusele vastu pidada, peaksime hoopis küsima, kas inimene suudab jääda ellu looduse meelevallas. Hoolimata meie püüdlustest loodust endale allutada, on elul omad reeglid ja inimene neid ümber teha ei suuda.

Selgitades lugejale põhilisi ökoloogia-, evolutsiooni- ja biogeograafiaseadusi, näitab Dunn, miks elu ei saa peatada. Me kasvatame oma põllukultuure monopõldudel, kuid avastame siis, et tekkinud on uued eluvormid, mis neid ründavad. Me viskame loodusesse mürgiseid jäätmeid ja näeme siis, et prügilademes on hakanud vohama mikroobid. Londoni metroos on koguni tekkinud uus sääseliik, mis elab edukalt näiliselt ebasoodsas elupaigas. Me ei suuda elule kätt ette panna, olgu meie plaanid kui tahes kavalad. Dunn näitab, miks on ohus hoopis inimese, mitte looduse tulevik.