Ühel esmaspäevahommikul - suvel, teadmata kuul, unustatud aastal - otsustasin külastada oma kodulinna. Ma polnud seal ammu käinud, kuid põhjuseks polnud nostalgia. Teadsin väga hästi, et kui läheksin enda pärast, ei leiaks ma midagi, mis oleks mulle uudiseks või mida ma oma lugudes juba kirjeldanud poleks. Aga ma läksin linna pärast, kus oli elanud tüdruk, kes läks lõhki.