Saksa kirjanik Irmgard Keun (sünd. 1910.a.) on tuntud oma fašismi vastu võitlevate teostega. 1935. aastal, pärast fašismi võimuletulekut Saksamaal, evakueerus Irmgard Keun välismaale. Emigratsioonis olles kirjutas ta oma tuntuma raamatu «Pärast südaööd», milles ta paljastab hiterlikku režiimi. Pärast fašismi purustamist kõndis Keun laastatud kodumaale tagasi, praegusesse Saksa Föderaalsesse Vabariiki. Ta asus elama sünnilinna Kölni, kus jätkas oma kirjanduslikku tegevust. Sellest perioodist on tuntum tema teos «Kui me kõik oleksime head».

Käesolevas jutustuses räägib autor mõnusa huumoriga lapsesuu kaudu Esimese maailmasõja lõpu- ja sõjajärgsete aastate elust-olust Saksamaal. Keun piitsutab tüüpilist saksa «spiessbürgerlust» ja ründab kodanluse eluideaali. Pole seetõttu imestada, et tänapäeva väikekodanlus on teda mõnikord püüdnud tembeldada vulgaarseks.

Keuni satiir on üllatavalt omapärane, sädelev ja vaimukas. Sellest annab ilmekalt unnistust ka käesolev teos.