Jutustuse "Tuba hommikueinega" peategelases on arvustajad näinud otsekui uut Charlie Chaplinit, kes hoolikast lävimispüüust ja kõige ümbritseva jäädvustamisest hoolimata toimib alatasa kohatult. Enamikku kogetust ta lõpuni ei usalda, sest ümberringi toimuva juurteni pole tal enesel kuidagi võimalik tungida. Nõnda kujunenud otsekui mosaiikses teadvuses säilib aga alati midagi ettemääratut.