Uue luulekogu mahust umbkaudu poole moodustab poeem “Tsampika” – intiimne pihtimus, mille keskmes püsib armastus. Sageli unenäopiltidest tärganud seosed väljuvad isiklikust ruumist, hõlmavad arutlust olemasolu piiridest ja mõttest, ajaloolise loovuse otsinguist ja lätteist, Neitsi sümbolkujust kristlikus kultuuris ja ema-algest üldisemaltki. Needsamad teemad ja motiivid korduvad lühemates luuletustes, mille valdav enamik ilmub trükis esmakordselt.