Totu ärkas hommikul esimesena. Silmad lahti teinud, ei mõistnud ta kohe, kus ta on ja mis temaga on juhtunud. Ta piilus üle parda. Paadi ahter oli vees, nina aga toetus liivasele leetseljakule. "On alles lugu!", hüüatas Totu vaimustunult ja tonksas oma kaaslast. "Pundar, tõuse üles. Sa magasid kõik seiklused maha. Sinu pärast ma võitlesin terve öö stiihiaga ja juhtisin meie laeva."

Pundar muutus kohmetuks, kui kuulis, et Totu polnud terve öö maganud ja oli üksi stiihiaga võidelnud. "Anna andeks, Totu." "Hea küll, andestan", teatas Totu suuremeelselt, ise vargsi uniseid silmi peites, ja lisas: "Vaata, ma avastasin uue maa!"