„Tööpoeesia” koondab Erni Hiire loomingut, milles keskseks teemaks on töö ja selle tähendus inimese elus. Kogumikus leiduvad luuletused peegeldavad mitmekesist käsitlust tööst: see on nii igapäevane vajadus kui ka identiteedi ja rahulolu allikas. Hiir ei idealiseeri töömaailma, vaid kujutab seda läbi argise rütmi ja inimliku kogemuse, tuues esile füüsilise töö ilu, korduvust, väsimust ja visadust. Töö ei ole tema luules pelgalt tegevus, vaid sügavalt eetiline kategooria, mis ühendab inimest looduse, ühiskonna ja ajalooga.

Luulekogus on tunda tugevat seost Nõukogude-aegse töökultuse ja ideoloogilise raamistikuga, kuid Hiire tekstid ei taandu pelgale propagandale. Tema poeetiline keel jääb mõõdukaks, paiguti meditatiivseks, otsides rütmis ja kujundis lihtsuse kaudu sügavust. Mitmes luuletuses kõlab läbi tänutunne maa, tööriistade ja kaaslaste vastu – see on vaoshoitud austus inimese ja looduse kooselu vastu. Kuigi luuletuste aluseks on konkreetne töökeskkond – mets, põld, ehitus –, tõusevad nad kohati üldistusastmeni, mis lubab näha tööd kui elu kandvat struktuuri.

Erni Hiir (1900–1989) oli luuletaja ja tõlkija, kelle looming arenes alates 1920. aastate modernistlikest katsetustest kuni hilisema, lihtsustatud ja ideoloogiliselt raamistatud vormini. Ta kuulus rühmitusse Tarapita ning tegutses aktiivselt ka kultuuripoliitikas. Tema hilisem looming, kuhu kuulub ka „Tööpoeesia”, kannab tugevalt ajastu märki, kuid säilitab samas isikupärase hääle, milles avaldub oskus käsitleda üldisi teemasid vahetu elukogemuse kaudu. Töö kui teema jääb Hiire luules alati ühenduslüliks inimese ja maailma vahel.