Toomas Hernetont oli väga uhke oma ameti ja ilusa nime üle. Keset põldu seistes tundis ta end lausa kuningana. Kuningriigiks oli tal kapsapõld, ja kõik need väikesed kapsapead olid tema alamad. Heasoovlikult vaatas ta neile oma kõrguselt alla ja mõtles: «Kõik varblased, varesed ja rästad peletan ma teist eemale. Täna ja homme ja alati...»