“Tõe ja õigus” viies köide algab ja lõpeb Indreku nostalgiaga, tunnetusega, et mineviku kaalub üles oleviku. Kui Indrek romaaniköide algul leiab Vargamäe eest muutununa, siis ei lagune koost mitte ainult tema ettekujutus Vargamäest, vaid kõikuma lööb ka maailmas olemise püsikindlus:

“Kogu ümbrus ja elu oleks nagu mingisugune pettekuju ja tühipaljas illusioon. Esimest korda Indrek tundis sellise selgusega, milline illusioon on elu ja kui õudselt üksikuna inimene seisab maailmas.” (LK 23)

Indrek kogeb, et Vargamäel nagu ka kõigil teistel kohtadel ja asjadel pole ühte, ainuõiget, jäävat kuju ja olemisviisi. See, mida Indrek oli endas kandunud ettekujutusena Vargamäest, osutub pettekujuks. Ent mis on veel kindlat ja usaldusväärset siinilmas kui mitte lapsepõlvemaa, see puhaste, kirgaste mälestuste paik?