Psühholoogias on üks mõiste: ebaproduktiivsed käitumisviisid. Raamatut “Thomas More’i elu” lugedes jääb mulje, et 16. sajandi alguses, mil More kirjutas oma “Utoopia”, oli palju käitumisviise ebaproduktiivsed. Lugegem kas või kirjeldust sellest, kuidas More sai 1516. aastal Tähekambri liikmeks ehk hakkas kuuluma kuninga nõukotta: “Arvatakse, et Tähekambris käis neljal päeval nädalas koos 11-20 nõunikku ja kaks ülejäänud päeva oli mõeldud valede korralduste ja muude liialduste ära muutmiseks”. Niisiis, et ka nädala lõpus midagi teha oleks, siis andsid nõunikud ülejäänud päevil kindlasti mõne liialdava korralduse. Kuningale üksmeelselt lahutust taotlenud ja sellega "patupessa langenud" Inglismaa kõrgühiskonnas oli More üks kirglikumaid katoliku usu kaitsjaid. More kahetses võitlust ketserite vastu sama vähe kui tema eelkäija kantslerikohal, Thomas Wolsey, kuid erinevalt Wolseyst oli tema liiga jäärapäine, et valitseja võiks ta ellu jätta. Pühakuna saab ta nüüd mälestatud katoliku kiriku online-entsüklopeedias viimase paavsti pildi all. More'i pea langemisest maaliti ka sümpaatne stseenike Oxfordshire'i katedraali, kuid kahjuks on pildirüüstajad selle ammu tükkideks raiunud. Mida aga raamatust veel öelda? Selle koostamisel on ära kasutatud vast kõik materjalid, mis More kohta saadaval, neid on üle 500. Muljetavaldav töö.