Ma prantslane, Pariisi kodanik

ja selle üle olen õnnelik.

Ent varsti köie kaudu, süld mis pikk,

saab teada kael, mis kaalub tagumik.

Nii nagu on olemas «Homerose saladus» ja «Shakespeare'i saladus», on olemas ka «Villoni saladus». Kõik, mida me teame Francois Villoni elust ja isikust, pärineb kahest allikast - tema enda luuletustest ja kohtuprotokollidest. Kuid need allikad võivad Villoni kuju samahästi varjata kui valgustada. Vahistamiskäsud, ülekuulamisprotokollid, kohtuotsused jms. räägivad selget keelt Villoni poolt toime pandud kuritegudest, kuid ütlevad vähe luuletaja isiku kohta.

Francois Villon sündis 1431. a. Pariisis. Ta elas kõrgkeskaja loojangul. Tema looming on tihedalt seotud tolle ajajärgu luulega. See oli luule, mida valitses traditsiooni poolt pühitsetud kaanon, kus kordusid nii teemad, süžeed kui ka vormivõtted. Etteantud vorm dikteeris ka luule väljendusvahendid. Poeet polnud niivõrd looja kui meister. Ette määratud polnud üksnes teemade valik, vaid ka see kuidas üht või teist asja käsitleda.

Villon on eelkõige paroodiline luuletaja, kuid tema paroodia ei ole keskajale üldomane lõbus bufonaad, vaid normide irooniline ja halastamatu purustamine. Ta distantseerub stampi langenud keskaegsest luulekultuurist. Selleks loob eeldused ka tema seisund - hulkur ja kurjategija, kes ei ole kellegi teenistuses ega kuulu mingisse luuletajate tsunfti. Ta seisab väljaspool seadust ja kaanoneid. Villon on virtuoosne mängur.

JS