Linkola mõtleb maakera saatuse üle. Elu säilimiseks peab inimliik naasma oma ökoloogilisse nišši. Vaja on üle minna põllu- ja loodusmajandusele ning rahvastik peab otsustavalt vähenema. Kõrge elatustase mitte ainult ei hävita loodust, vaid rikub ka inimese vaimu, keha ja kultuuri.

Helsingin Sanomat korraldatud küsitlusel on Linkola kahel korral (1989 ja 2002) valitud kümne Soome mõjukama mõtleja hulka; 2004 valiti Linkola Soome raadio (Yleisradio) rahvahääletusel saja kõigi aegade suurima soomlase hulka, sest "ta elab nii, nagu õpetab".

Ise kahe vana ja auväärse haritlassuguvõsa järeltulija, Helsingi ülikooli rektori poeg ning eliitkooli "talumatult nutikas" õpilane, viskas Linkola hõbelusika suust juba esimesel ülikooliaastal, hakates kaluriks, poolelukutseliseks linnu-uurijaks ja "metsfilosoofiks". Kasvades keskkonnas, kus doktorid ja diplomaadid olid argiasi, kujunes ta iseteadlikuks tsivilisatsioonikriitikuks, kes ei kartnud eirata mistahes konventsioone ja autoriteete – olgu teles või kirjasõnas, silm silma vastu ministri või majandusprofessoriga.