Tegelikult ju üldse ei tahaks, aga ikkagi on pärast aprillisündmusi sisse jäänud väike alarm, mis piniseb hoiatavalt iga kord, kui kostab sõna “venelane”. Ikka tuleb kaugetes ajusoppides meelde, et venelased on pahad ja ohtlikud, nad loopisid me koduaknaid kividega, tahtsid meile haiget teha ja ei ole nõus leppima meie tõega. Toredal kombel on aga tegelikult nii, et 90% juhtudel ei ole sel tundel miskit põhjust, tavaliselt trehvab just risti vastupidi.

Igor Kotjuh on tabavamaid näiteid selle alarmi lauslollusest. Ta on väga hea luuletaja, suure slaavi südamega mõistlik ja tark inimene, Eesti venelane ning uhke selle üle. Oma eestikeelses debüüdis “Teises keeles” mängib Kotjuh just väga palju rahvus- ja keeleküsimusega, aga teeb seda meeldivalt isiklikust vaatenurgast, rõhutades eelkõige inimest, mitte poliitikat või märatsevaid masse.

Luulekogu algab esseega “Ühe Eesti venelase lugu”, mis seletab lihtsalt ja südamlikult poeedi juuri ning vaateid nii tema enda kakskeelsusele kui üldisele eestlaste ja venelaste segunemisele. Ta kirjeldab, kuis kasvades Võrus venekeelses perekonnas olid tema jaoks “vene ja eesti keel kui üks ühilduv tervik” (lk 10), kuidas mingil hetkel “eesti keel oli saanud kinnisideeks” (lk 11), kuid nendib siiski hiljem luules, et “On emakeel / ja on teine keel. / Aga inimene on sama” (lk 31). Esseemis nostalgiast kirjutab Kotjuh nukralt, et “Ma olen sündinud Nõukogude Liidus ---. Ma ei tea, millist lapsepõlve peaksin meenutama, / ja seepärast ei söanda unistada ega plaane pidada” (lk 47).

Esseemide tsükkel kogu keskel on üldse üks nauditavamaid osi. Poeet kõrvutab loogiliselt sõnad “histooria” ja “hüsteeria” ning juurdleb proosa ja luule tõlgendamise üle.

Kotjuhi on mõnus lugeda, olgu ta siis mis iganes rahvusest või keelest. Ta räägib reisimisest viikingitega, meestest: “Võimsalt armastada. / Kõvasti magada” (lk 71), ja naistest: “Kui mees oli lahkunud, pani / naine endale peale tema lõhnavett” (lk 73) ja küsib Jaan Kaplinskilt, milleks kirjutada luulet.

Kotjuhi stiili võiks seostada mis tahes temaealise meessoost linnaluuletajaga, nagu Jürgen Rooste ja fs, aga samas on temas palju uut. Peale selle paistab ta tavatult ausam: vähe on poose või ülbust. “Teises keeles” on armastatav kogu, millel kompa ja piirid ilusti paigas.

Andra Teede /Eesti Ekspress/