Hannes Varblase uus luulekogu hõlmab tema loomingut alates käesoleva sajandi esimese kümnendi lõpust. Üksinduses toimunud endassekoondumine toob kaasa sünkmusta plahvatuse, milles teravduvad vastuolud loojaga, suhtumine oma loomingusse ja lähedastesse. See pole enam hilisõhtune kauboi, vaid mustas mantlis laskur, kes seisab Tartu hämarduval tänaval kõige vastu, kaaslasteks paratamatu vanadus ja surm. Tema sõnad on valusad ja rasked, kuid kogu selle tumeduse alt kumab elumõistva elutarkuse helgust.