Igaüks, kes teenib Jumalat, leiab varem või hiljem, et suureks takistuseks tema tööle pole mitte teised, vaid tema ise. Ta leiab, et tema välispidise ja seespidise inimese vahel puudub harmoonia, sest nende kummagi püüdlused on vastassuunalised. Ka tunnetab ta oma välispidise inimese võimetust alluda vaimu kontrollile, mistõttu inimene pole suuteline kuulekalt täitma Jumala kõrgeid korraldusi. Üsna ruttu avastab ta, et ta suurimad raskused peituvad just tema välispidises inimeses, kes takistab vaimu tegutsemist.Paljud Jumala sulased pole võimelised täitma isegi kõige elementaarsemaid ülesandeid. Normaalselt peaksid nad oma vaimu kaudu suutma mõista Jumala sõna, näha teiste inimeste vaimulikke vajadusi, anda edasi Jumala sõnumit Tema Vaimu jõus ja võtta vastu ilmutusi. Ometi tundub, et hinge hajutava mõju tõttu ei funktsioneeri nende vaim korralikult. Põhiliselt on see tingitud asjaolust, et nende välispidine inimene on jäetud arvesse võtmata. Seetõttu osutavad äratustöö, ind, palvetamine ja tegutsemine vaid aja raiskamiseks. Nagu hiljem näeme, võib inimene saada Jumalale kasutatavaks ainult ühel teel, ja nimelt murdumise kaudu.