Mu aknal ämblik võrku koob.

Niit niiti taga ajab.

Meel mõtteist kangastusi loob

Ja aknal ämblik võrku koob.

Vihm tasa väljas sajab.

-

Kui oleks saabund sügiskuu –

nii võikaks muutund tuuled.

Mul nukralt vaikinud on suu,

sest saabunud on sügiskuu

ja lõppenud kõik luuled.

-

Nüüd ainult ämblik võrku koob

– nii palju juba valmind!

Võrk mälestusist kurbust toob

Ja ämblik kurbust võrku koob

– kui ilusti kõik palmind!

-

Kord aias õitses toomepuu

Ja sirelite ahel.

Kuis ununes siis kõik muu

ja õitses ainult toomepuu

kord kunagi meil kahel.

-

Veel ainult ämblik võrku koob.

On lõputu ta ahel.

Meel mälestusist mürki joob

ning aknal ämblik võrku koob

– koob võrku meie vahel.