Vanal Pärtli Madisel murdsid hundid metsaservas voona ja lamba kolme tallega. See kõik juhtus päise päeva ajal, kui kolhoosnikud karjamaa lähistel rukist lõikasid. Madis aitas hakke teha, ehtides iga hakki meisterlikult viljavihu nagu mütsiga.

Voona oli hunt ära viinud, lammas talledega aga jäi maha põõsaste alla.

Õnnetusest sai Pärtli Madis teada, kui ta koju lõunat sööma tuli. Pärast lõunat ta põllule ei läinud, vaid istus süngena jahedas köögis koristamata laua taga ja võttis vastu kaastundeavaldusi. Ega Kilgi külas iga päev juhtunud, et hunt murrab korraga nii palju lambaid, ja sellepärast tulid paljud, kes kaastundmusest, kes aga lihtsalt uudishimust, vana Madist vaatama. Sel päeval külastas teda rohkem inimesi kui möödunud poole aasta jooksul. Kuuri juures keti küljes haukus ühtesoodu kähedalt hall peni, kes ise sarnanes hundile.

«Nüüd sa jah haugud,» nuuksus Miina, Madise naine, «aga kui majas on röövlid - pole sinu asigi...»

Pärtli Madis, kuuekümne-aastane toekas vanamees, kes kunagi oli ümbruskonnas kuulus hea õnnega pardi- ja jänesekütina, istus taburetil, põrnitses süngelt põrandat ja kõneles südametäiega:

«See on muidugi vana emahundi-raip. On endale siin meeltmööda koha leidnud, kui mitu aastat juba teeb kurja... Need on tema silmad, mis öösiti metsaservas põlevad! Kui palju lambaid on meil ümberkaudu kaduma läinud... Huntidel on pesa siinsamas ligidal rabas. Kuula hommikul koidu ajal, kuidas emahunt ulub... Kui oleksin noor, ma talt naha võtaksin!»