Kui Adela ja tema eakas kaaslane proua Moore jõuavad Chandrapore’i linna Indias, tajuvad nad otsekohe sealse Briti kogukonna piiratust ja eelarvamusi. Naised tahavad näha ja tundma õppida päris Indiat ning paluvad india moslemil dr Azizil seda endale tutvustada. Kui nad aga külastavad koos Aziziga Marabari koopaid, leiab aset saladuslik intsident ning nii naised kui ka Aziz satuvad skandaali keskpunkti ja kired hakkavad möllama nii Briti kui ka India kogukonnas. E. M. Forsteri terav pilk on selles maailma kirjandusklassika varamusse kuuluvas romaanis väga täpselt tabanud kolonialismis nii koloniseerijat kui koloniseeritavat ahistavaid änge. Forster ei viibinud Indias kunagi kui Briti ülemvõimu esindaja – pigem kui rändaja, kelle pilk oli seetõttu kohalike inglaste omast ehk selgem ja erapooletum. Pärast „Teekonna Indiasse” ilmumist kirjutas ta ühele briti ametnikule Indias: „Kindlalt, kuid rõõmsameelselt pean ma rõhutama vahemaad, mis meid teineteisest lahutab. Me mõlemad kujutleme, et püüame olla õiglased, kuid sellega meie sarnasus ka piirdub, sest teie istute klubis ja püüate olla õiglane vaeste indialaste vastu, sellal kui mina olen indialaste seas ja püüan olla õiglane vaese klubi vastu.”