«Teatrielu 2012» koostajate eesmärk oli tuua esile aastat mõjutanud tendentsid ja suundumused, mistõttu ei leia seekordsest «Teatrielust» lavastuste süvaanalüüse ega näitleja- või lavastajaportreesid. Pigem keskendutakse protsessidele, mis jäävad väljapoole tavapärast teatrimaastikku, kuid mis pole kindlasti vähemolulised.

-

Nii tutvustab Madli Pesti esmakordselt eestikeelses pikemas artiklis mõistet «rakendusteater», Andreas W kirjutab senini Eestis üsna vähe praktiseeritud tehnoloogilisest teatrist, Paavo Piik suhteliselt algusjärgus stand-up'ist, Luule Epner käsitleb reaalse ja fiktsionaalse piire etenduse mõistmise ja mõtestamise taustal, Pille-Riin Purje analüüsib reaalsete tegelaste kujutamist teatrilaval, Helena Krinal vaatleb fiktsionaalsuse nihestamist kaasaegses tantsus, Eva-Liisa Linder annab põhjaliku ülevaate lasteteatrist, Heidi Aadma kirjeldab publikumenukeid saalis istuja seisukohast, Kristel Pappel näitab nihkeid uudsusesse eesti muusikateatris, Madis Kolk mõtiskleb religioossuse ja pühaduse suhte üle teatris, Katrin Maimik arutleb kultuuriturunduse argipäevast turundaja pilgu läbi, Tambet Kaugema analüüsib tihenevat teatribloginduse maastikku, Kristiina Reidolv teeb kokkuvõtte 2012. aasta muudatustest teatrite ning teatriorganisatsioonide juhtimises ja tendentsidest riigi teatripoliitikas. Esmakordselt on koostöös Eesti Teatri Agentuuriga ülevaateartiklitega liidetud lisaks tavapärasele kroonika osale ka põhinäitajad 2012. aasta statistikaandmetest.