Prantsuse ajaloolase ja filosoofi Michel Foucault (1926-1984) teos "Teadmise arheoloogia" ("L´Archéologie du savoir", 1969)on autori seletus oma teadusajaloolisest meetodist, mida ta ise nimetab "arheoloogiliseks meetodiks". Pole olemas üht terviklikku ajalugu; ajalugu koosneb diskursustest, mis on määrattud reeglitega, millest kõnelejad ise ei pruugi teadlikud olla. Teos, mida on sageli süüdistatud vasturääkivustes, on Foucault kirglik sõnavõtt historismi vastu.