Kindral kahmas valitseja käsivarre, sundides teda vaikima, ja tardus ise millegi jubeda ootel paigale. Ent vahekojast kordus sisselaskmise nõue, millele järgnesid kiiresti eemalduvad sammud. Nähtavasti tõtati ukse avamiseks rongijuhti kutsuma.

Politsei! huugas kindrali kõrvus ukse tagant kuuldud ütlemine. Politsei! virvendas tal juba silmis. See oli tabanud teda mürkgaas.

Kuid hirmuhoog hajus peatselt. Ning nägemusliku selgusega kujutas ta endale asju:

Teda otsitakse. Tahetakse vahistada. Eilsete lehtede kõmu oli tõsisem olnud, kui ta seda uskuda julges. Tänane telegramm aga hädahüüe. Pankrot või midagi muud kohutavat pidi avastatud olema. Prokurör ja poliitilised vastased tundusid hirmus lähedastena. Koalitsioonimeeste ilkuvad lõustad näisid juba kahjurõõmsalt säravat. Nägi end pealinna jaamas politseinike saatel vagunist väljumas. Vastased on sinna ässitanud parvede kaupa kokku rahvast, lehemehi, talle sõimu kaelakallavaid pasatskeid. Ta on teotatud ja naeruvääristatud, ja kuigi vahest hiljem kautsjoni vastu vabaneb - ei pese see häbi mitte maha.