Me saime igal õhtul kokku, Ami ja mina. Kuid minu silmad näitasid punast tuld, sest ta ei julgenud mind suudelda. Ja mina jälle ei julgenud talle öelda, et see on tema poolt nähtuna vaid silmapete.

Uusaasta ööl suusatasime kaugele metsade taha. Nägime, kuidas üks suur täht lendas üle taeva. Sätendav saba näitas selle teed. Põllulagendik meie ees oli valge nagu päeval.

«Millest mõtlesite, Marjukka?» küsis tema.

«Arvatavasti sellestsamast, millest teiegi.»

Ta naeris madalalt. Sõitis mu suuskade peale, et ma põgeneda ei saaks, ja siis ta suudles mind pakase paukudes küüniseintes ja aiateivastes.