Kes on oma aias iiriseid, bergeeniaid või hostasid kasvatanud, teavad, milline nuhtlus on nälkjad. Maasikapeenralt esimesi marju otsima minnes ja taime alla piiludes näed, et keegi on taas sinust ette jõudnud ning marjad ära narrinud. Ei ole ju seegi meeliülendav vaatepilt, kui põõsaalused on nälkjaid täis. Või märkad sõstraid korjama minnes, et need elukad on end juba kobaratele sisse seadnud. Mõne aja ehk oled võimeline neid taluma, aga kui vastase ülbusel ei ole piire ning ta tunneb end üsna mugavalt, saab ikkagi hing täis.